Rubriik: Uudised

Ülemiste keskuse katusele paigutati sel kevadel mesitarud. Esimene meesaak on sealt juba saadud ja seda peetakse veel maitsvamaks, kui maalt korjatud mett. Alguses paigaldati katusele kuus taru, igaühes 20 000 mesilast.

„See on umbes sama palju, kui iga päev käib Ülemiste keskuses külastajaid,“ naerab Tiiu Nõmm, Ülemiste keskuse vastutustundliku ettevõtluse valdkonnajuht. Nüüdseks on linnamesinik Sander Noormägi sõnul samal katusel juba rohkem mesilasi: kuus põhiperet ja neli iduperet – igaühes umbes 50 000 mesilast.

Väike-Maarjast Karusauna talust pärit buckfasti tõugu mesilased, kes keskuse katusele kolisid, on kirjelduse järgi nii rahulikud, et mesinik võib taru juures töötada ka kaitsevarustuseta ja suitsu andmata. Läbi ristamiste on buckfasti mesilastele eri tõuliinidelt üle võetud parimad mee tootmise omadused ja nad on head korjemaa otsijad.

Protsessi uuris lähemalt meie loovjuht Erik ning loomulikult on tulemuseks väike lühifilm:

Smarten Logistics tuli välja uudsete töökuulutustega ja varustas oma kaheksa kõikjal Eestis sõitva veoki furgoonid viie eri sõnumiga, piltide ja tekstidega, mis innustavad inimesi logistikaettevõttesse tööle tulema. Üks hoogsamaid neist on, et „Erinevalt jõuluvanast on meil pakkidega abi vaja aastaringselt. Tule meile tööle!“

Smarten Logisticsi personaliosakonna juht Mari-Liis Kreem räägib, et varem olid konkreetsemad töökuulutused veokitel, neis oli palju teksti ja nad elasid oma aja ära. Nii mõeldigi teha midagi uut ja pöörduti disainer Reimo Õuna poole. „Leidsime originaalse käekirjaga disaineri, kes pakkus lahendust, mis meile kohe sobis. Naljakas juhtum oli, et jõuluvanaga kujunduses oli algselt küsimus „No mis kuradi nali see on?“ kuid logistikafirma konservatiivsus pani meid vandesõna välja võtma.“

Igapäevaselt jookide valmistaja Nudist tiimis ametis olev Reimo Õun ütleb, et ta sai ülesande joonistada üldine töökuulutus eri logistikamotiividega nagu pakkimine, kastid, laotöötajad. Motiivi „Me näitame, mida kastidega veel teha saab“ kommenteerides sõnab ta, et esmalt tuli jahipidamise idee, kõik on näinud, kuidas jäneste püüdmiseks pannakse servast pulgaga üles tõstetud kasti alla porgand. Ja seejärel tuli ta silme ette kelmikas lahendus, kuidas seda logistikaga siduda. „Proovin huumoriga visualiseerida, meeldib nali. On hea tunne, et pakutud lähenemine Smartenile sobis, nad on ju märksa tõsisemad kui Nudist,“ ütleb Õun.

„Üldine tagasiside veoautodel eksponeeritavate sõnumite kohta on olnud positiivne, isegi tuttavad läkitavad pilte, et neile meeldivad muhedad sõnumid veokitel,“ räägib Mari-Liis Kreem. Me soovime tööandja brändi hulga silmapaistvamaks teha, ütleb Mari-Liis Kreem. „Me võtame kindlama suuna ja kasutamine samu elemente ka töökuulutustel, plaan on paar aastat kasutada sama kujundust bänneritel, flaieritel. Kavatseme jõuda sinna, et inimene tunneb meid ära ka ilma nime lugemata, pilti vaadates.“

Nykäse Matti süüdimatu lausung sobib kirjeldama ka Eesti ja Soome suhteid. Ka värske Eesti ja Soome ühise tuleviku mõttekoda „Paja“ ajab taga iga tsäänsi ehk kõik olukorra (p)arendusvõimalused tuleb ära kasutada.

Kes on pikemalt Eesti-Soome vahel toimetanud tajub, et Sinisilla kuldajastu jäi lähiminevikku ning oleme teineteisest kaugenenud. Ka Soome Instituudi 30. juubeliürituse ettekannetes tõdeti, et me – Soome ja Eesti, soomlased ja eestlased – oleme lihtsalt vahepeal vaadanud rohkem mujale. Aga riikidevahelised ametlikud suhted on täna tugevamad, kui ealeski varem.

Soome lahe „laienemine“ ja kahe rahva üksteisest kaugenemine pani allakirjutanud tõdema, et asjad võiksid tõesti paremas seisus olla ja midagi muutmata jätkub Soome lahe kallaste vaikimisi „kaugenemine“ ning ainus selgelt positiivne ja tuleviku suhtes julgustav areng on suure arvu hargmaisete tekkimine nooremate põlvkondade seas.

Eesti ja Soome suhtestiku võtmenõrkus paistab peidus olevat selles, et soomlastel on mitmeid Eestis ja Soomest Eesti suunas aktiivselt tegutsevaid institutsioone, eestlastel aga on praegu nii lage seis, et soomlastel ei olegi eriti kellegagi riigi ja tavakodaniku vahele jäävas poolformaalses ruumis institutsionaalselt kokku saada ja koostööd teha.  

Samas kolme Eesti ja Soome koostööraportit kokku pannes leiab nii mastaapi, ambitsiooni, konteksti, suunda ja detaili, kuid need raportid on kui omaette õhku riputatud – harvad on kummagi riigi strateegiadokumendid, mis ka naabrit käsitlevad ja strateegilisi ühisvaateid ei leia. 

Nähes viga, mida laita, otsustasime aidata kutsudes kokku Soome ja Eesti kultuurilise, majandusliku ja ühiskondlikku kerksuse ning Soome lahe piirkonna elujõulisuse arendamise eesmärgiks võtnud Soome-Eesti mõttekoja „Paja“. 

See on nii protsess kui üsna vaba perioodiliselt kogunev võrgustik, mis koondab Eesti ja Soome ühistest tulevikuvõimalustest huvitunuid – seni veidi üle 30 kaasatu näol – lahe mõlemal kaldal, mis on seni kokku kogunenud küll Soome Instituudi tiiva, aga mitte egiidi all ehk „Paja“ ei ole instituudi oma, vaid on instituudi üks projektilaadne tegevus, millel hetkel puudub isegi juriidiline-äriõiguslik vorm ning kui see vorm peaks tekkima, siis kindlasti sõltumatuna instituudist.

Ühe mõttena pandi „Paja“ lauale viimati ametisse asunud valitsuste tähelepanu juhtimine, et ka riikide suhete väga hea olemise ajal on selle kõrval asju, mis võiksid kas veel paremad olla või mis vajavad parendust ehk hoopis uue või unustatud teemana koostöölauale tõstmist. 

See on n.ö rahvaalgatuse vormis teatud kogukonnana kaasamõtlemine, mis peaks andma praegustele ametlikele tegutsejatele uusi vaateid juurde, üldse mitte aga pretendeeriks nende töölaualt millegi ära või ülevõtmisele. Ehk siis veel kord – juurde, mitte ära!

Kümme teesi Eesti-Soome asja taas suureks tegemiseks

1. Oleks vaja sõnastada 2035+ Soome lahe ruumi visioon ja stsenaariumid, mille võiksid panna kokku SITRA ja Riigikogu Arenguseire keskus. 

2. Riikidele tuleks luua ametlik koostööagenda seniste raportite põhjal – strateegilises vaates kuni aastani 2035, taktikalises vaates järgmise suhteraportini, operatiivses aga iga-aastase tegevuskavana. Lisaks võiks kummalgi pool lahte olla Eesti ja Soome asju proaktiivselt koordineeriv võimalikult kõrge ametiisik  – töönimetusega “sinisillaminister”. 

3. Regulaarselt peaks kogunema kahepoolne valitsuste-parlamentide tasemel töörühm, mille iga sessiooni agendas oleks ülevaade kogu olukorrast ja sellele lisaks leiaks iga kord sügavuti käsitlemist üks võtmeteema lähtestatuna valdkonna arvamusliidrite sisendiga. 

4. Kordamööda kummalgi pool Soome lahte võiks toimuda iga-aastane koostööfoorum.

5. Vajame ühist meediaruumi rahvusringhäälingute koostegevusena.

6. Kultuur, ajalugu ja keel. Kultuurikoostöö vajab “ühismaa” ehk ühtse tegevusala loomist, mille raames toetataks Soomes eesti keele ja Eestis soome keele õpetamist. Ülelahe võrgustikkõrgkool tuleks lõpuks asutada. Meie suhete ja suhtlemise lugu tuleb kokku ja lahti kirjutada. 

7. Eelkõige noorematest põlvkondadest hargmaised on sidemeid tugevdav ühine tulevikuressurss, mitte tänane jagatud probleem. 

8. Asjaajamise sujuvus vajab parandamist.

9. Mitteametlik/ühiskondlik ülelahe ühistegevuse agenda vajab ka riikide tuge. 

10. Regionaalne ja kogukondlik koostöö – näiteks Talsinki kaksikpealinna metropolipiirkonnas toimuva näitel – vajab nii analüüsimist, tunnustamist kui toetust.

Allikas: Eesti-Soome mõttekoda „Paja“

Kui alustasime Mattiga, siis kuulugu talle ka lõppsõna: „Kui inimene magab, ei juhtu midagi. Aga kui ta ei maga, võib kasvõi kala saada.“

Ain Hinsberg ja Heikki Sal-Saller kirjutasid Postimehes Soome lahe laienemisest ja kahe rahva teineteisest kaugenemisest ning pakkusid valitsusele välja 10 teesi olukorra parendamiseks.

Taas sarikapärg! Tulevaks kevadeks valmib fiiberoptiliste kaablite paigaldamiseks vajalike mikrotorude tootja Höhle uus, Raplamaal Lõiusel ehitatav tootmisüksuse laiendus. 

Oma toodangust 95% eksportiv Höhle alustas Eesti omanikega järk-järgulist kasvu 2015. aastal, tänavu aprillist on ettevõttel aga uus omanik, kaablitarvikute valmistaja HellemannTyton. Esimeste tootmisliinide paigaldamisega tahetakse alustada aasta lõpus, esimene mikrotorude trummel veereb välja tuleva aasta aprillis. Höhles tahetakse aastast tootmismahtu suurendada 3-4 korda, aga mitme aastaga see tulemus saavutatakse, on veel vara öelda, tõdes ettevõtte juht Toomas Koobas.

Mapri Ehituse projektijuht Urmas Adson kinnitab, et aasta lõpuks on suurem osa uue tootmisüksuse ehitustöid tehtud. „Katusetööd on lõpetamisel, põrandavalu oktoobri alguseks, siis läheme edasi asfalteerimisega väljas, seejärel saab transport normaalselt liikuda. Raudbetoonist soojustatud seinapaneelid on ka soojust salvestavate omadustega. Ehitada 10 000 ruutmeetrit on Eesti mõistes suur maht,“ märgib Adson lisades, et suuremaid objekte ongi huvitavam ehitada. 

Innovatsiooni võimalikkusest logistikasektoris rääkis Äripäeva lugejaile Mark Paves, Smarten Logisticsi tegevjuht. Tegime sellest kokkuvõtte.

Kuni me enesele veel toitu ei prindi ning murutraktor õuemurule ei teleporteeru, on logistika möödapääsmatu. Õnneks. Eesti logistika ei ole suures pildis veel väga automatiseerunud ning sinnamaani, kus protsessid ise toimima hakkavad, läheb veel pisut aega. Vaatame, missugused küsimused lahendamist vajavad. 

Esmalt, tehnoloogia on seni kallis olnud ja logistikasektori palgatase on selline, mis ettevõtteid hoogsalt automatiseerima ei pane. Nüüd aga on laosektoris palgad kasvama hakanud, keskmiselt 5%, aga tööjõudu napib ikkagi ning see soosib innovatsiooni.

Innovatsioon tähendab enamasti kulusid. Kui vaatame otsa tehnoloogia tasuvusele näeme, et automaatsete laotõstukite tasuvusaeg on praegu liiga pikk, rohkem kui 8 aastat. Kasumlikuks soetamiseks peaks tasuvusaeg tulema vähemalt 5 aasta peale. 

Elementaarne tehnika nagu kaubaaluse kiletamismasin oli veel viis aastat tagasi primitiivne abiline. Nüüd aga on saadaval tark masin, mis tunneb ära, kas pakendab pudeleid või saiu ega suru viimaseid laiaks. 

Üks logistika alustalasid on täpne töö- ja kaubamahtude prognoosimine. Kuna paljud meie kliendid väga täpseid ennustusi ei tee, siis oleme võtnud selle töö ise ette. Meil on olemas viimase 16 aasta mahuandmed ligi 100 kliendi kohta ja masinõppe abil suudame 99% protsendilise täpsusega kuuprognoosile toetudes öelda, millises mahus tööjõuressurssi meil järgmisel nädalal vaja on. 

Üks oluline oht kummitab transpordisektorit: lähitulevikus on tulemas vedajate kriis. Kui igal aastal läheb Balti riikides pensionile 5000-7000 autojuhti, kuid noori peale ei tule, siis see omakorda nõuab kiiret tehnoloogilist või sektoripõhist innovatsiooni. Nii et tööjõukriis ei kao kuhugile. Vahepeal oli olukord stabiilsem, aga nüüd on logistikajuhtidel vaja kiirelt tegutseda. 

Veel käsitööst rääkides – veinisõbrad on kindlasti näinud veinipudelitel Nautimuse kleepse – me oleme neid kleepinud käsitsi, kuid oleme õnnelikud kleepimistehnoloogia odavnemise ja nutikamaks muutumise üle – lähiajal käivitame meie esimene automaatse kleepsuliini. 

Tõepoolest, käsitöö jääb ajale jalgu, aga mis takistab meil täisautomaatset ladu kasutamast? Eestis juba paar tükki sääraseid on, kuid üle maailma kasutatakse neid palju. Automaatne ladu nõuab aga standardseid kastimõõte ja neid olla mitte rohkem kui ütleme, kümme. Et selline ladu saaks töötada, peavad teised tarneahela osad ikkagi pakkima käsitsi ette antud suurusega kastidesse. Seda teeme täna paraku ka meie, sest mahud on määravad ja pakitavad kaubad väga erineva suurusega.

Kuidas automatiseerimine mõjutab tootjat-jaemüüjat ja kuidas lõpptarbijat? Eestis on hästi väike turg ja siin on väga keeruline spetsialiseeruda. Meil Smartenis on lisaks toidukaupadele riiulitel kaupu hambaharjast murutraktorini ja me oleme klientide logistikaosakond. Nad tavatsevad küsida: mida te teete, et logistikakulud oleksid kolm aastat kontrolli all. Kui sisendkulud kasvavad 20%, siis on üsna selge, et me ei saa hindasid samavõrra tõsta. Lõpptarbija peaks olema rõõmus, kui harjunud sortiment pidevalt saada on ja hind ei kerki. Seega needsamad digitaliseerimine ja automatiseerimine on võtmeküsimused. 

Aga mis saab inimestest, kelle töö automatiseerimise käigus muutub? Eesmärk on, et saame suunata nad põnevamale tööle. Selle nimi on meaningful workplace, sisukas töökoht. Näiteks komplekteerija hakkab vastutama kolme või kümne automaatse tõstuki töö eest.

Paigalvalubetooni ettevõte PR Betoon OÜ on valmis saanud esimese monoliitbetoonist valatud saunamaja „Suvi“.

„Sellist üleni betoonist korpusega saunamaja pole me kuskil kohanud – ei Eestis ega laias maailmas,“ sõnas PR Betooni juhatuse esimees Peep Roosmann. „Ei mädane, ei kõdune, sipelgad ei söö.“

Kaarel Oraste on järjepanu teist aastat praktikal kommunikatsioonibüroos In Nomine. Kommunikatsioonitöö raskeim osa on tema hinnangul orgaaniliselt oma sõnumite meediasse saamine ja pildis püsimine. Küsis Heikki Sal-Saller.

Miks valisid erialaks kommunikatsiooni?

Tegelikult ei valinud ma erialaks kommunikatsiooni, sest tahtsin seda ilmtingimata väga õppida. Tõtt-öelda polnud mul eriti aimugi, mida kommunikatsioon endast kujutab. Valik tuli sellest, et Tartu Ülikoolis õpetatakse ajakirjandust ja kommunikatsiooni koos ning olin gümnaasiumis humanitaaria õppesuuna õpilasena võtnud kolm kursust ajakirjandusõpetust, mis tekitas minus huvi ajakirjanduse vastu. Samuti mängis rolli hea eesti keele eksamitulemus, mis andis mõista, et oskan oma mõtteid ja arvamusi kirjalikult väljendada küll. Kuna ülikooli esimesel aastal käsitleti peamiselt ainult ajakirjandust, siis tahtsin kohe minna just kommunikatsiooni praktikale, et teada saada, mis see kommunikatsioon ikkagi on. Praktika oli nii huvitav, et langetasin valiku õppida kommunikatsiooni.

Oled In Nomines praktikal teist aastat. Tiim on rahul. Mis tundub kommunikatsioonitöös lihtne ja mis mitte nii lihtne? 

Kommunikatsioonitöös on lihtsad asjad igapäevased väiksemad toimingud ja tegevused – meilidele vastamine, kergemad tõlketööd, raportite kirjutamine jne. Need on tegevused, mida saad omas tempos teha ja mis ei nõua väga suurt pingutust. Kommunikatsioonitöö raskeim osa on minu arvates orgaaniliselt oma sõnumite ja klientide meediasse saamine ja pildis püsimine. Ettevõtted tahavad ikka enamasti mainet kasvatada ning kommunikatsiooniga tegeleva inimese ülesanne on neile seda võimaldada. Seetõttu peavad sõnumid ja tekstid olema lugejatele ja vaatajatele huvitavad ning ei saa olla puhtalt reklaam. Seepärast nõuab kommunikatsioonitöö loovust, head kirjaoskust ning kastist välja mõtlemist.

Kuidas hindad subjektiivselt Tartu Ülikoolis ajakirjanduse ja kommunikatsiooni erialal pakutavat – kas see on piisav või võiks midagi olulist veel olla?

Olles nüüd kaks aastat seda õppinud, siis minu arvates on pakutav kindlasti piisav. Saab tugeva teoreetilise vundamendi nii ajakirjanduses kui ka kommunikatsioonis. Samuti julgustab ülikool tudengit praktikale minema, andes vabatahtliku praktika eest ainepunkte ning põimides õppekavasse sisse ka kohustusliku praktika. Lisaks on pakutav üsna mitmekesine – räägitakse poliitilisest kommunikatsioonist, turunduskommunikatsioonist, kriisikommunikatsioonist ning ajakirjanduse eri vormidest ja võimalustest. Eks alati võiks midagi veel lisaks olla, aga ülikool on ka väga paindlik ning iga tudeng saab vajadusel võtta endale vaba- ja valikaineid, mis teda huvitavad.

Kas õpetatav ajakirjanduse osa on tekitanud sinus huvi ka seda tööd teha?

Huvi on tekitanud ajakirjanduse vastu, aga ajakirjanikutöö vastu ei ole. Tunnen, et ajakirjanikutöö on üsna raske ja läbipõlemise oht on suur, samas tihti ei saa selle eest väljateenitud tunnustust.

Ajakirjandus ja PR on kui ühe jõe eri kaldad. Keskel on sild, mille värav kord avaneb, kord mitte – palun kommenteeri!

See saab alguse juba ülikoolist, kus tulevased ajakirjanikud ja kommunikatsiooniinimesed koos õpivad ning kontakti loovad. Sild sümboliseerib minu jaoks koostööd – ajakirjanikul on tihti vaja kommunikatsioonijuhti ning vastupidi. Värav, mis kord avaneb, kord mitte, sümboliseerib aga koostöö olemust – ajakirjanik ei saa alati loota, et kommunikatsioonijuht annab talle materjali ning kommunikatsioonijuht ei saa ka loota, et ajakirjanik alati kõike avaldab. Ehk ajakirjanikud ja kommunikatsiooniinimesed teevad tihti koostööd, aga nad ei saa alati üksteise peale lootma jääda.

Milliseid meediakanaleid pead ise kõige vajalikemateks täna, 2023. aastal?

Traditsiooniline meedia ja Internet. Kuigi ma ise traditsioonilist meediat väga palju ei tarbi, siis on see endiselt kõige adekvaatsem allikas, kust infot saada. Traditsioonilist meediat iseloomustavad toimetused, mille ülesanne ongi inimestele jagada kontrollitud ja faktipõhist infot. Samuti pean oluliseks ka Internetti ja sotsiaalmeediat, sest seal levib info tihtipeale kordades kiiremini kui traditsioonilises meedias ning inimestel endil on võimalik lisada konteksti. Samas toob see kaasa ka valeinfo leviku ja kallutatuse ehk infot Internetis tarbides peab olema äärmiselt allikakriitiline.

Kas oled mõelnud oma lõputöö peale, mis teemal ja miks just see teema?

Minu lõputöö teema puudutab pronksiööd ning täpsemalt seda, kuidas Eesti meedia sündmust kajastas ja avalikku debatti kujundas ning suunas. Täpne fookus pole veel selge, aga ilmselt vaatlen juhtkirju, arvamuskülgi või asjaosaliste kommentaare. 

Valisin selle teema, sest tahtsin uurida ühe juhtumi ümber keerlevat kommunikatsiooni ja arutelu ning kuna pronksiööl on Eesti ajaloos märgiline tähendus ning materjali sellest on palju, siis tundus see uurimiseks perfektne kandidaat.

Paari aasta pärast lähed tööle. Kas tahaksid töötada era- või avalikus sektoris?

Tööturule sisenedes tahaksin pigem töötada erasektoris. Tunnen, et erasektor pakub sageli dünaamilist ja kiiretempolist töökeskkonda, mis motiveeriks mind oma oskusi pidevalt täiustama ning võimaldab mul näha oma pingutuste otsest mõju ettevõttele. Lisaks on erasektoris sageli rohkem paindlikkust ja mitmekesisemaid karjäärivõimalusi, mis võimaldavad mul uurida erinevaid valdkondi ning avastada uusi huve ja kirgi.

Milline on sinu nägemus tuleviku kommunikatsioonist, kuidas jagatakse ja tarbitakse infot?

Infot jagatakse ja tarbitakse ilmselt suures plaanis sarnaselt tänapäevaga. Küll aga arvan, et traditsioonilise meedia mõju ja roll hakkab vähenema ning inimesed saavad suurema osa infost Interneti ja sotsiaalmeedia kaudu. Samuti kasutatakse kommunikeerimiseks rohkem tehisintellekti – näiteks genereeritud pildid, videod ja tekstid.

Aga mis tööd kujutad end ette tegemas kümne aasta pärast?

Hea meelega tahaks kümne aasta pärast olla Maldiividel ning elatist teenida aktsiate ja krüptoga kauplemisest. Kui see aga nii ole, siis kujutan ennast ette mõne suurettevõtte Ida-Euroopa kommunikatsioonijuhina.

Saue vallas, Tuula külas asuva uue hipodroomi sel aastal valmivalt külalistallilt võeti sarikapärg. Uues tallis on kohti 37-le hobusele, inimeste puhke- ja pesuruumid ning ka hobuste dopinguproovi võtmise boks. Ehituse peatöövõtja on Mapri Ehitus.

Hipodroom OÜ juhatuse liige Jaanus Mikk sõnab, et külalistall valmib selle aasta oktoobris, aga see pole kaugeltki ainuke hoone, mis uue hipodroomi territooriumile on planeeritud. „Lisaks on kavas ehitada veel neli talli, abihooned ning tribüünihoone. Kõrvalkinnistule on planeeritud ka hobukliinik,“ räägib ta.

Kui varasemalt toimetas Hipodroom OÜ Tallinna Hipodroomil, siis 2020. aastal sügisel valmis uue hipodroomi traavirada Tuula külas, Saue vallas. Senise 16 hektari suuruse maa-ala asemel sai Hipodroom OÜ enda kasutusse 25 hektarit, mis võimaldab luua hobustele paremad treening-ja olmetingimused.

Tarmo Roos, Mapri Ehituse tegevjuht on seda meelt, et koostöö kliendiga, kes teeb hoone enda vajadustest lähtuvalt, on ehitusettevõttele alati parim võimalikest variantidest. „Tehakse iseendale, iseenda kasutamiseks ja pikaks ajaks. Mis puutub aga materjalidesse, millest me külalistalle ehitame, siis hoone teraskonstruktsioonid pärinevad Ukrainast ning need on tsingitud Lätis,“ räägib ta.

Külalistall on esimene uue hipodroomi hoone, kuid Mapri Ehituse eesmärk on ehitada majanduse käekäigust sõltuvalt kogu Tuula hipodroomi hoonestus. Lisaks, plaanib Mapri käe külge panna ka Tallinnas vana hipodroomi alale tulevale arendusele, lisab Tarmo Roos.

Nurgakivi sai Tallinnas Lasnamäel Paepargi spordihall. Tuleval aastal valmivas keskuses on 3700 ruutmeetrit kasulikku pinda ja sellest 2800 ruutmeetrit on padeli mängimiseks. Lisaks rajatakse teisele korrusele 24/7 fitnessiklubi. Spordihalli ehitab Mapri Ehitus.

Spordihalli arendaja, Paepargi 11 OÜ juhatuse liige Toomas Mälberg ütleb, et padelirahvale soovitakse pakkuda parimaid võimalusi selle reketimängu mängimiseks. „Lasnamägi on Tallinna suurim linnaosa, mille elanikud vaid võidavad uue spordikeskuse tulekust ja võimalusest mängida seda Eestis küllaltki uudset mängu,“ kinnitab ta.

Mapri Ehituse tegevjuht Tarmo Roos aga toonitab, et spordikeskuste ehitamine on ehitusfirma tiimile meelt mööda. Oleme ehitanud mitmeid kaasaegseid spordikeskusi, värskeim neist on mullu valminud Ring Õismäel. „Meid on olümpiakomitee poolt pärjatud Spordisõbraks 2022, meie inimesed spordivad väga usinalt ja mitmed meist osalevad augustis ka Ironmani triatlonil.“

Mapri Ehituse projektijuht Andrus Neider ütleb, et lisaks juba tavaliseks saavatele päikesepaneelidele hoone katusel tuleb ka huvitav Cor-Ten plekist fassaadilahendus, mis omandab seinal olles roostekarva värvi, kuid peab ajahambale väga hästi vastu.