„Iga tsääns on võimalus“ ehk kuidas teha Eesti-Soome asi jälle suureks

Nykäse Matti süüdimatu lausung sobib kirjeldama ka Eesti ja Soome suhteid. Ka värske Eesti ja Soome ühise tuleviku mõttekoda „Paja“ ajab taga iga tsäänsi ehk kõik olukorra (p)arendusvõimalused tuleb ära kasutada.

Kes on pikemalt Eesti-Soome vahel toimetanud tajub, et Sinisilla kuldajastu jäi lähiminevikku ning oleme teineteisest kaugenenud. Ka Soome Instituudi 30. juubeliürituse ettekannetes tõdeti, et me – Soome ja Eesti, soomlased ja eestlased – oleme lihtsalt vahepeal vaadanud rohkem mujale. Aga riikidevahelised ametlikud suhted on täna tugevamad, kui ealeski varem.

Soome lahe „laienemine“ ja kahe rahva üksteisest kaugenemine pani allakirjutanud tõdema, et asjad võiksid tõesti paremas seisus olla ja midagi muutmata jätkub Soome lahe kallaste vaikimisi „kaugenemine“ ning ainus selgelt positiivne ja tuleviku suhtes julgustav areng on suure arvu hargmaisete tekkimine nooremate põlvkondade seas.

Eesti ja Soome suhtestiku võtmenõrkus paistab peidus olevat selles, et soomlastel on mitmeid Eestis ja Soomest Eesti suunas aktiivselt tegutsevaid institutsioone, eestlastel aga on praegu nii lage seis, et soomlastel ei olegi eriti kellegagi riigi ja tavakodaniku vahele jäävas poolformaalses ruumis institutsionaalselt kokku saada ja koostööd teha.  

Samas kolme Eesti ja Soome koostööraportit kokku pannes leiab nii mastaapi, ambitsiooni, konteksti, suunda ja detaili, kuid need raportid on kui omaette õhku riputatud – harvad on kummagi riigi strateegiadokumendid, mis ka naabrit käsitlevad ja strateegilisi ühisvaateid ei leia. 

Nähes viga, mida laita, otsustasime aidata kutsudes kokku Soome ja Eesti kultuurilise, majandusliku ja ühiskondlikku kerksuse ning Soome lahe piirkonna elujõulisuse arendamise eesmärgiks võtnud Soome-Eesti mõttekoja „Paja“

See on nii protsess kui üsna vaba perioodiliselt kogunev võrgustik, mis koondab Eesti ja Soome ühistest tulevikuvõimalustest huvitunuid – seni veidi üle 30 kaasatu näol – lahe mõlemal kaldal, mis on seni kokku kogunenud küll Soome Instituudi tiiva, aga mitte egiidi all ehk „Paja“ ei ole instituudi oma, vaid on instituudi üks projektilaadne tegevus, millel hetkel puudub isegi juriidiline-äriõiguslik vorm ning kui see vorm peaks tekkima, siis kindlasti sõltumatuna instituudist.

Ühe mõttena pandi „Paja“ lauale viimati ametisse asunud valitsuste tähelepanu juhtimine, et ka riikide suhete väga hea olemise ajal on selle kõrval asju, mis võiksid kas veel paremad olla või mis vajavad parendust ehk hoopis uue või unustatud teemana koostöölauale tõstmist. 

See on n.ö rahvaalgatuse vormis teatud kogukonnana kaasamõtlemine, mis peaks andma praegustele ametlikele tegutsejatele uusi vaateid juurde, üldse mitte aga pretendeeriks nende töölaualt millegi ära või ülevõtmisele. Ehk siis veel kord – juurde, mitte ära!

Kümme teesi Eesti-Soome asja taas suureks tegemiseks

1. Oleks vaja sõnastada 2035+ Soome lahe ruumi visioon ja stsenaariumid, mille võiksid panna kokku SITRA ja Riigikogu Arenguseire keskus. 

2. Riikidele tuleks luua ametlik koostööagenda seniste raportite põhjal – strateegilises vaates kuni aastani 2035, taktikalises vaates järgmise suhteraportini, operatiivses aga iga-aastase tegevuskavana. Lisaks võiks kummalgi pool lahte olla Eesti ja Soome asju proaktiivselt koordineeriv võimalikult kõrge ametiisik  – töönimetusega “sinisillaminister”

3. Regulaarselt peaks kogunema kahepoolne valitsuste-parlamentide tasemel töörühm, mille iga sessiooni agendas oleks ülevaade kogu olukorrast ja sellele lisaks leiaks iga kord sügavuti käsitlemist üks võtmeteema lähtestatuna valdkonna arvamusliidrite sisendiga. 

4. Kordamööda kummalgi pool Soome lahte võiks toimuda iga-aastane koostööfoorum.

5. Vajame ühist meediaruumi rahvusringhäälingute koostegevusena.

6. Kultuur, ajalugu ja keel. Kultuurikoostöö vajab “ühismaa” ehk ühtse tegevusala loomist, mille raames toetataks Soomes eesti keele ja Eestis soome keele õpetamist. Ülelahe võrgustikkõrgkool tuleks lõpuks asutada. Meie suhete ja suhtlemise lugu tuleb kokku ja lahti kirjutada. 

7. Eelkõige noorematest põlvkondadest hargmaised on sidemeid tugevdav ühine tulevikuressurss, mitte tänane jagatud probleem. 

8. Asjaajamise sujuvus vajab parandamist.

9. Mitteametlik/ühiskondlik ülelahe ühistegevuse agenda vajab ka riikide tuge

10. Regionaalne ja kogukondlik koostöö – näiteks Talsinki kaksikpealinna metropolipiirkonnas toimuva näitel – vajab nii analüüsimist, tunnustamist kui toetust.

Allikas: Eesti-Soome mõttekoda „Paja“

Kui alustasime Mattiga, siis kuulugu talle ka lõppsõna: „Kui inimene magab, ei juhtu midagi. Aga kui ta ei maga, võib kasvõi kala saada.“


Ain Hinsberg ja Heikki Sal-Saller kirjutasid Postimehes Soome lahe laienemisest ja kahe rahva teineteisest kaugenemisest ning pakkusid valitsusele välja 10 teesi olukorra parendamiseks.

Võtsime sarikapärja Höhle 10 000 ruutmeetriselt tehaselt

Taas sarikapärg! Tulevaks kevadeks valmib fiiberoptiliste kaablite paigaldamiseks vajalike mikrotorude tootja Höhle uus, Raplamaal Lõiusel ehitatav tootmisüksuse laiendus. 

Oma toodangust 95% eksportiv Höhle alustas Eesti omanikega järk-järgulist kasvu 2015. aastal, tänavu aprillist on ettevõttel aga uus omanik, kaablitarvikute valmistaja HellemannTyton. Esimeste tootmisliinide paigaldamisega tahetakse alustada aasta lõpus, esimene mikrotorude trummel veereb välja tuleva aasta aprillis. Höhles tahetakse aastast tootmismahtu suurendada 3-4 korda, aga mitme aastaga see tulemus saavutatakse, on veel vara öelda, tõdes ettevõtte juht Toomas Koobas.

Mapri Ehituse projektijuht Urmas Adson kinnitab, et aasta lõpuks on suurem osa uue tootmisüksuse ehitustöid tehtud. „Katusetööd on lõpetamisel, põrandavalu oktoobri alguseks, siis läheme edasi asfalteerimisega väljas, seejärel saab transport normaalselt liikuda. Raudbetoonist soojustatud seinapaneelid on ka soojust salvestavate omadustega. Ehitada 10 000 ruutmeetrit on Eesti mõistes suur maht,“ märgib Adson lisades, et suuremaid objekte ongi huvitavam ehitada. 

Kuni toitu ei prindita, on logistika vajalik!

Innovatsiooni võimalikkusest logistikasektoris rääkis Äripäeva lugejaile Mark Paves, Smarten Logisticsi tegevjuht. Tegime sellest kokkuvõtte.

Kuni me enesele veel toitu ei prindi ning murutraktor õuemurule ei teleporteeru, on logistika möödapääsmatu. Õnneks. Eesti logistika ei ole suures pildis veel väga automatiseerunud ning sinnamaani, kus protsessid ise toimima hakkavad, läheb veel pisut aega. Vaatame, missugused küsimused lahendamist vajavad. 

Esmalt, tehnoloogia on seni kallis olnud ja logistikasektori palgatase on selline, mis ettevõtteid hoogsalt automatiseerima ei pane. Nüüd aga on laosektoris palgad kasvama hakanud, keskmiselt 5%, aga tööjõudu napib ikkagi ning see soosib innovatsiooni.

Innovatsioon tähendab enamasti kulusid. Kui vaatame otsa tehnoloogia tasuvusele näeme, et automaatsete laotõstukite tasuvusaeg on praegu liiga pikk, rohkem kui 8 aastat. Kasumlikuks soetamiseks peaks tasuvusaeg tulema vähemalt 5 aasta peale. 

Elementaarne tehnika nagu kaubaaluse kiletamismasin oli veel viis aastat tagasi primitiivne abiline. Nüüd aga on saadaval tark masin, mis tunneb ära, kas pakendab pudeleid või saiu ega suru viimaseid laiaks. 

Üks logistika alustalasid on täpne töö- ja kaubamahtude prognoosimine. Kuna paljud meie kliendid väga täpseid ennustusi ei tee, siis oleme võtnud selle töö ise ette. Meil on olemas viimase 16 aasta mahuandmed ligi 100 kliendi kohta ja masinõppe abil suudame 99% protsendilise täpsusega kuuprognoosile toetudes öelda, millises mahus tööjõuressurssi meil järgmisel nädalal vaja on. 

Üks oluline oht kummitab transpordisektorit: lähitulevikus on tulemas vedajate kriis. Kui igal aastal läheb Balti riikides pensionile 5000-7000 autojuhti, kuid noori peale ei tule, siis see omakorda nõuab kiiret tehnoloogilist või sektoripõhist innovatsiooni. Nii et tööjõukriis ei kao kuhugile. Vahepeal oli olukord stabiilsem, aga nüüd on logistikajuhtidel vaja kiirelt tegutseda. 

Veel käsitööst rääkides – veinisõbrad on kindlasti näinud veinipudelitel Nautimuse kleepse – me oleme neid kleepinud käsitsi, kuid oleme õnnelikud kleepimistehnoloogia odavnemise ja nutikamaks muutumise üle – lähiajal käivitame meie esimene automaatse kleepsuliini. 

Tõepoolest, käsitöö jääb ajale jalgu, aga mis takistab meil täisautomaatset ladu kasutamast? Eestis juba paar tükki sääraseid on, kuid üle maailma kasutatakse neid palju. Automaatne ladu nõuab aga standardseid kastimõõte ja neid olla mitte rohkem kui ütleme, kümme. Et selline ladu saaks töötada, peavad teised tarneahela osad ikkagi pakkima käsitsi ette antud suurusega kastidesse. Seda teeme täna paraku ka meie, sest mahud on määravad ja pakitavad kaubad väga erineva suurusega.

Kuidas automatiseerimine mõjutab tootjat-jaemüüjat ja kuidas lõpptarbijat? Eestis on hästi väike turg ja siin on väga keeruline spetsialiseeruda. Meil Smartenis on lisaks toidukaupadele riiulitel kaupu hambaharjast murutraktorini ja me oleme klientide logistikaosakond. Nad tavatsevad küsida: mida te teete, et logistikakulud oleksid kolm aastat kontrolli all. Kui sisendkulud kasvavad 20%, siis on üsna selge, et me ei saa hindasid samavõrra tõsta. Lõpptarbija peaks olema rõõmus, kui harjunud sortiment pidevalt saada on ja hind ei kerki. Seega needsamad digitaliseerimine ja automatiseerimine on võtmeküsimused. 

Aga mis saab inimestest, kelle töö automatiseerimise käigus muutub? Eesmärk on, et saame suunata nad põnevamale tööle. Selle nimi on meaningful workplace, sisukas töökoht. Näiteks komplekteerija hakkab vastutama kolme või kümne automaatse tõstuki töö eest.

Maailmas ainulaadne betoonsaun

Paigalvalubetooni ettevõte PR Betoon OÜ on valmis saanud esimese monoliitbetoonist valatud saunamaja „Suvi“.

„Sellist üleni betoonist korpusega saunamaja pole me kuskil kohanud – ei Eestis ega laias maailmas,“ sõnas PR Betooni juhatuse esimees Peep Roosmann. „Ei mädane, ei kõdune, sipelgad ei söö.“