Innovatsiooni võimalikkusest logistikasektoris rääkis Äripäeva lugejaile Mark Paves, Smarten Logisticsi tegevjuht. Tegime sellest kokkuvõtte.
Kuni me enesele veel toitu ei prindi ning murutraktor õuemurule ei teleporteeru, on logistika möödapääsmatu. Õnneks. Eesti logistika ei ole suures pildis veel väga automatiseerunud ning sinnamaani, kus protsessid ise toimima hakkavad, läheb veel pisut aega. Vaatame, missugused küsimused lahendamist vajavad.
Esmalt, tehnoloogia on seni kallis olnud ja logistikasektori palgatase on selline, mis ettevõtteid hoogsalt automatiseerima ei pane. Nüüd aga on laosektoris palgad kasvama hakanud, keskmiselt 5%, aga tööjõudu napib ikkagi ning see soosib innovatsiooni.
Innovatsioon tähendab enamasti kulusid. Kui vaatame otsa tehnoloogia tasuvusele näeme, et automaatsete laotõstukite tasuvusaeg on praegu liiga pikk, rohkem kui 8 aastat. Kasumlikuks soetamiseks peaks tasuvusaeg tulema vähemalt 5 aasta peale.
Elementaarne tehnika nagu kaubaaluse kiletamismasin oli veel viis aastat tagasi primitiivne abiline. Nüüd aga on saadaval tark masin, mis tunneb ära, kas pakendab pudeleid või saiu ega suru viimaseid laiaks.
Üks logistika alustalasid on täpne töö- ja kaubamahtude prognoosimine. Kuna paljud meie kliendid väga täpseid ennustusi ei tee, siis oleme võtnud selle töö ise ette. Meil on olemas viimase 16 aasta mahuandmed ligi 100 kliendi kohta ja masinõppe abil suudame 99% protsendilise täpsusega kuuprognoosile toetudes öelda, millises mahus tööjõuressurssi meil järgmisel nädalal vaja on.
Üks oluline oht kummitab transpordisektorit: lähitulevikus on tulemas vedajate kriis. Kui igal aastal läheb Balti riikides pensionile 5000-7000 autojuhti, kuid noori peale ei tule, siis see omakorda nõuab kiiret tehnoloogilist või sektoripõhist innovatsiooni. Nii et tööjõukriis ei kao kuhugile. Vahepeal oli olukord stabiilsem, aga nüüd on logistikajuhtidel vaja kiirelt tegutseda.
Veel käsitööst rääkides – veinisõbrad on kindlasti näinud veinipudelitel Nautimuse kleepse – me oleme neid kleepinud käsitsi, kuid oleme õnnelikud kleepimistehnoloogia odavnemise ja nutikamaks muutumise üle – lähiajal käivitame meie esimene automaatse kleepsuliini.
Tõepoolest, käsitöö jääb ajale jalgu, aga mis takistab meil täisautomaatset ladu kasutamast? Eestis juba paar tükki sääraseid on, kuid üle maailma kasutatakse neid palju. Automaatne ladu nõuab aga standardseid kastimõõte ja neid olla mitte rohkem kui ütleme, kümme. Et selline ladu saaks töötada, peavad teised tarneahela osad ikkagi pakkima käsitsi ette antud suurusega kastidesse. Seda teeme täna paraku ka meie, sest mahud on määravad ja pakitavad kaubad väga erineva suurusega.
Kuidas automatiseerimine mõjutab tootjat-jaemüüjat ja kuidas lõpptarbijat? Eestis on hästi väike turg ja siin on väga keeruline spetsialiseeruda. Meil Smartenis on lisaks toidukaupadele riiulitel kaupu hambaharjast murutraktorini ja me oleme klientide logistikaosakond. Nad tavatsevad küsida: mida te teete, et logistikakulud oleksid kolm aastat kontrolli all. Kui sisendkulud kasvavad 20%, siis on üsna selge, et me ei saa hindasid samavõrra tõsta. Lõpptarbija peaks olema rõõmus, kui harjunud sortiment pidevalt saada on ja hind ei kerki. Seega needsamad digitaliseerimine ja automatiseerimine on võtmeküsimused.
Aga mis saab inimestest, kelle töö automatiseerimise käigus muutub? Eesmärk on, et saame suunata nad põnevamale tööle. Selle nimi on meaningful workplace, sisukas töökoht. Näiteks komplekteerija hakkab vastutama kolme või kümne automaatse tõstuki töö eest.
