Kaarel Oraste on järjepanu teist aastat praktikal kommunikatsioonibüroos In Nomine. Kommunikatsioonitöö raskeim osa on tema hinnangul orgaaniliselt oma sõnumite meediasse saamine ja pildis püsimine. Küsis Heikki Sal-Saller.
Miks valisid erialaks kommunikatsiooni?
Tegelikult ei valinud ma erialaks kommunikatsiooni, sest tahtsin seda ilmtingimata väga õppida. Tõtt-öelda polnud mul eriti aimugi, mida kommunikatsioon endast kujutab. Valik tuli sellest, et Tartu Ülikoolis õpetatakse ajakirjandust ja kommunikatsiooni koos ning olin gümnaasiumis humanitaaria õppesuuna õpilasena võtnud kolm kursust ajakirjandusõpetust, mis tekitas minus huvi ajakirjanduse vastu. Samuti mängis rolli hea eesti keele eksamitulemus, mis andis mõista, et oskan oma mõtteid ja arvamusi kirjalikult väljendada küll. Kuna ülikooli esimesel aastal käsitleti peamiselt ainult ajakirjandust, siis tahtsin kohe minna just kommunikatsiooni praktikale, et teada saada, mis see kommunikatsioon ikkagi on. Praktika oli nii huvitav, et langetasin valiku õppida kommunikatsiooni.
Oled In Nomines praktikal teist aastat. Tiim on rahul. Mis tundub kommunikatsioonitöös lihtne ja mis mitte nii lihtne?
Kommunikatsioonitöös on lihtsad asjad igapäevased väiksemad toimingud ja tegevused – meilidele vastamine, kergemad tõlketööd, raportite kirjutamine jne. Need on tegevused, mida saad omas tempos teha ja mis ei nõua väga suurt pingutust. Kommunikatsioonitöö raskeim osa on minu arvates orgaaniliselt oma sõnumite ja klientide meediasse saamine ja pildis püsimine. Ettevõtted tahavad ikka enamasti mainet kasvatada ning kommunikatsiooniga tegeleva inimese ülesanne on neile seda võimaldada. Seetõttu peavad sõnumid ja tekstid olema lugejatele ja vaatajatele huvitavad ning ei saa olla puhtalt reklaam. Seepärast nõuab kommunikatsioonitöö loovust, head kirjaoskust ning kastist välja mõtlemist.
Kuidas hindad subjektiivselt Tartu Ülikoolis ajakirjanduse ja kommunikatsiooni erialal pakutavat – kas see on piisav või võiks midagi olulist veel olla?
Olles nüüd kaks aastat seda õppinud, siis minu arvates on pakutav kindlasti piisav. Saab tugeva teoreetilise vundamendi nii ajakirjanduses kui ka kommunikatsioonis. Samuti julgustab ülikool tudengit praktikale minema, andes vabatahtliku praktika eest ainepunkte ning põimides õppekavasse sisse ka kohustusliku praktika. Lisaks on pakutav üsna mitmekesine – räägitakse poliitilisest kommunikatsioonist, turunduskommunikatsioonist, kriisikommunikatsioonist ning ajakirjanduse eri vormidest ja võimalustest. Eks alati võiks midagi veel lisaks olla, aga ülikool on ka väga paindlik ning iga tudeng saab vajadusel võtta endale vaba- ja valikaineid, mis teda huvitavad.
Kas õpetatav ajakirjanduse osa on tekitanud sinus huvi ka seda tööd teha?
Huvi on tekitanud ajakirjanduse vastu, aga ajakirjanikutöö vastu ei ole. Tunnen, et ajakirjanikutöö on üsna raske ja läbipõlemise oht on suur, samas tihti ei saa selle eest väljateenitud tunnustust.
Ajakirjandus ja PR on kui ühe jõe eri kaldad. Keskel on sild, mille värav kord avaneb, kord mitte – palun kommenteeri!
See saab alguse juba ülikoolist, kus tulevased ajakirjanikud ja kommunikatsiooniinimesed koos õpivad ning kontakti loovad. Sild sümboliseerib minu jaoks koostööd – ajakirjanikul on tihti vaja kommunikatsioonijuhti ning vastupidi. Värav, mis kord avaneb, kord mitte, sümboliseerib aga koostöö olemust – ajakirjanik ei saa alati loota, et kommunikatsioonijuht annab talle materjali ning kommunikatsioonijuht ei saa ka loota, et ajakirjanik alati kõike avaldab. Ehk ajakirjanikud ja kommunikatsiooniinimesed teevad tihti koostööd, aga nad ei saa alati üksteise peale lootma jääda.
Milliseid meediakanaleid pead ise kõige vajalikemateks täna, 2023. aastal?
Traditsiooniline meedia ja Internet. Kuigi ma ise traditsioonilist meediat väga palju ei tarbi, siis on see endiselt kõige adekvaatsem allikas, kust infot saada. Traditsioonilist meediat iseloomustavad toimetused, mille ülesanne ongi inimestele jagada kontrollitud ja faktipõhist infot. Samuti pean oluliseks ka Internetti ja sotsiaalmeediat, sest seal levib info tihtipeale kordades kiiremini kui traditsioonilises meedias ning inimestel endil on võimalik lisada konteksti. Samas toob see kaasa ka valeinfo leviku ja kallutatuse ehk infot Internetis tarbides peab olema äärmiselt allikakriitiline.
Kas oled mõelnud oma lõputöö peale, mis teemal ja miks just see teema?
Minu lõputöö teema puudutab pronksiööd ning täpsemalt seda, kuidas Eesti meedia sündmust kajastas ja avalikku debatti kujundas ning suunas. Täpne fookus pole veel selge, aga ilmselt vaatlen juhtkirju, arvamuskülgi või asjaosaliste kommentaare.
Valisin selle teema, sest tahtsin uurida ühe juhtumi ümber keerlevat kommunikatsiooni ja arutelu ning kuna pronksiööl on Eesti ajaloos märgiline tähendus ning materjali sellest on palju, siis tundus see uurimiseks perfektne kandidaat.
Paari aasta pärast lähed tööle. Kas tahaksid töötada era- või avalikus sektoris?
Tööturule sisenedes tahaksin pigem töötada erasektoris. Tunnen, et erasektor pakub sageli dünaamilist ja kiiretempolist töökeskkonda, mis motiveeriks mind oma oskusi pidevalt täiustama ning võimaldab mul näha oma pingutuste otsest mõju ettevõttele. Lisaks on erasektoris sageli rohkem paindlikkust ja mitmekesisemaid karjäärivõimalusi, mis võimaldavad mul uurida erinevaid valdkondi ning avastada uusi huve ja kirgi.
Milline on sinu nägemus tuleviku kommunikatsioonist, kuidas jagatakse ja tarbitakse infot?
Infot jagatakse ja tarbitakse ilmselt suures plaanis sarnaselt tänapäevaga. Küll aga arvan, et traditsioonilise meedia mõju ja roll hakkab vähenema ning inimesed saavad suurema osa infost Interneti ja sotsiaalmeedia kaudu. Samuti kasutatakse kommunikeerimiseks rohkem tehisintellekti – näiteks genereeritud pildid, videod ja tekstid.
Aga mis tööd kujutad end ette tegemas kümne aasta pärast?
Hea meelega tahaks kümne aasta pärast olla Maldiividel ning elatist teenida aktsiate ja krüptoga kauplemisest. Kui see aga nii ole, siis kujutan ennast ette mõne suurettevõtte Ida-Euroopa kommunikatsioonijuhina.
